Tervise infosüsteemi lood: miks algab sündmuspõhine andmevahetus baasteenustest?
Eelmises „Tervise infosüsteemi lugude“ sarjas rääkisime, miks liigub Eesti tervise infosüsteem järk-järgult dokumendipõhiselt andmevahetuselt sündmuspõhisele. Seekord vaatame, millest sellise süsteemi ülesehitamine tegelikult algab ja miks ei saa kõigepealt ette võtta neid terviseandmeid, mis esmapilgul kõige olulisemad tunduvad.
Kujuta ette, et tervise infosüsteemi jõuab üks lause: patsiendil on penitsilliiniallergia.
See on ravi seisukohalt väga väärtuslik info, kuid tekitab kohe terve rea küsimusi. Kelle kohta see käib? Kes selle info sisestas ja millises rollis? Millises tervishoiuasutuses ja millise kontakti käigus? Kas see on seotud sama tervisemurega, mille tõttu patsient nädal tagasi erakorralise meditsiini osakonda jõudis, või on tegemist hoopis teise looga?
Ilma nende vastusteta on allergiakirje justkui lause õhus. Fakt on olemas, kuid puudub kontekst, mis võimaldaks seda usaldusväärselt siduda inimese ülejäänud terviseandmetega ja hiljem õigel hetkel kasutada.
Just sellepärast ei alanud sündmuspõhisele andmevahetusele üleminek allergiatest, diagnoosidest või muudest kliinilistest andmetest. Alustasime hoopis baasteenustest, st andmevahetusteenustest, mis annavad ülejäänud terviseandmetele vajaliku konteksti ning seovad need näiteks patsiendi, tervishoiuasutuse, tervishoiutöötaja, tervishoiukontakti ja juhtumiga. TEHIKu sündmuspõhise andmevahetuse mudelis on baasteenused teadlikult esimene samm, sest nende peale saab hiljem ehitada kliinilisi andmeid vahendavad teenused.
Kõigepealt vundament, siis seinad
Praeguses dokumendipõhises maailmas liigub suur osa vajalikust kontekstist koos dokumendiga. Epikriisi päisest ja sisust saame teada, kes dokumendi koostas, millises asutuses ja millise ravijuhu kohta. See töötab hästi siis, kui vaatame ühte dokumenti tervikuna.
Keerulisemaks läheb olukord siis, kui soovime käsitleda terviseandmeid mitte eraldiseisvate dokumentide, vaid omavahel seotud infona. Dokument annab meile sisuliselt ühe hetkepildi juba toimunust ning eri dokumentides olevate andmete vahel ei ole alati võimalik masinloetavalt ja üheselt tuvastada, millised neist kuuluvad sama ravi, jälgimise või tervisemure juurde.
Sündmuspõhise andmevahetuse loogika võimaldab suurte tervikdokumentide asemel andmete liikumist väiksemate struktureeritud andmekogumitena juba nende tekkimise ajal. See tähendab, et näiteks diagnoosi määramine, vastuvõtt või muu oluline sündmus saab käivitada vastava info edastamise reaalajas või reaalajalähedaselt.
Kui aga suure dokumendi väiksemateks osadeks lahti võtame, peab iga andmestiku juures olema võimalik aru saada, kelle kohta see käib, kust see pärineb ning millise tervishoiusündmuse või juhtumiga see seotud on.
Baasteenused loovadki selle skeleti, mille külge saab kliinilised andmed kinnitada.
Seetõttu on oluline ka teenuste arendamise järjekord. Allergiaandmeid, rasedusega seotud andmeid, diagnoose ja teisi kliinilisi andmevooge ei ole mõistlik terviklikult üles ehitada enne, kui oleme kokku leppinud, kuidas kirjeldame patsienti, tervishoiukontakti ja juhtumit ning kuidas need mõisted omavahel seostuvad.
Esimene baasteenus on juba olemas
Esimene välja arendatud baasteenus on patsiendi üldandmete teenus ehk PÜT. Selle eesmärk on koondada patsiendi üldandmed nii, et tervishoiusüsteemid saaksid kasutada võimalikult ühtset ja ajakohast infot ning iga asutus ei peaks samu andmeid üksnes oma süsteemis eraldi haldama.
PÜT on seotud muu hulgas rahvastikuregistri, aadressiandmete süsteemi ja Sotsiaalkindlustusameti andmetega ning teenuse kaudu käsitletakse patsiendi identifitseerimise, kontaktandmete ja mitmete teiste üldandmetega seotud infot. Teenus kasutab kaasaegset ja rahvusvahelist andmevahetusstandardit, millele tugineb ka sündmuspõhise tervise infosüsteemi järgmiste teenuste arendus. PÜTi tehnilised kirjeldused ja juurutusmaterjalid on avaldatud TEHIKu Teabekeskuses.
Järgmiste baasteenuste hulgas on tervishoiukontakti ja juhtumi kirjeldamine ning siin muutub abstraktne „konteksti loomine“ juba üsna praktiliseks.
Tervishoiukontakt kirjeldab ajaliselt piiritletud kokkupuudet, mille jooksul tervishoiutöötaja hindab patsiendi seisundit või osutab talle teenust. Selleks võib olla näiteks ambulatoorne vastuvõtt, koduvisiit või haiglaravi ühes osakonnas viibimine.
Juhtum aitab omavahel kokku tuua ühe tervisemure käsitlemise käigus toimunud kontaktid ühe tervishoiuteenuse osutaja ja ravivastutuse piires. Näiteks võivad sama perearsti või sama eriarsti juures ühe tervisemure tõttu toimuvad korduvad kontaktid kuuluda ühe juhtumi alla.
Siin on oluline eristus: üks tervisemure ei tähenda tingimata ühte juhtumit kogu tervishoiusüsteemis. Kui patsient suunatakse sama tervisemurega näiteks ühe eriarsti juurest teise juurde või liigub erinevate raviasutuste vahel, võivad tekkida eraldi juhtumid. Tulevikus peab olema võimalik ka nende vahelisi seoseid paremini näha, et inimese raviteekonnast ei jääks alles üksnes hulk eraldiseisvaid episoode.
Kontaktide ja juhtumite piirid ei teki iseenesest. Need on kokkulepped, mida tuleb teha nii rahvusvahelisi andmevahetusstandardeid kui ka Eesti tervishoiu tegelikku töökorraldust arvestades. Samal ajal tuleb vältida teist äärmust: kui iga väiksem toiming muutuks omaette sündmuseks, võiks paremast andmestruktuurist saada hoopis uus infomüra.
Baasteenused ei lahenda kõiki probleeme
Baasteenuste valmimine ei tähenda, et terviseandmete kvaliteediga seotud probleemid kaoksid. Kiiremini liikuv puudulik või vale info on endiselt puudulik või vale info.
Küll aga loovad ühtsed mõisted, masinloetav struktuur ja andmete edastamine nende tekkimise ajal parema eelduse, et puudujääke saaks varem märgata ning eri süsteemides olevat infot ühtemoodi mõista ja kasutada. TEHIKu 2025. aasta sündmuspõhise dokumenteerimise analüüs toob samuti välja, et tehnilisest muudatusest üksi ei piisa: vaja on ühtlustada dokumenteerimispraktikaid, leppida kokku terminoloogiad ning kohandada õigusruumi.
Siin tulevad mängu ka rahvusvahelised terminoloogiad ja klassifikatsioonid, näiteks SNOMED CT ja RHK-11. Nende eesmärk on aidata terviseinfot struktureerida ja eri süsteemides ühetaolisemalt mõista, tagades parema koostalitlusvõime. Nende kasutuselevõtt eeldab siiski nii tehnilist ettevalmistust, koolitusi kui ka sisulisi kokkuleppeid.
Ja nüüd tagasi penitsilliiniallergia juurde.
Kui selline info jõuab tulevikus tervise infosüsteemi sündmuspõhiselt, ei saa see olema lihtsalt eraldiseisev kirje. Sellega tuleb kaasa kontekst selle kohta, kelle kohta info käib, kes selle sisestas, millises asutuses ja millise juhtumi käigus. Alles siis saab üksikust andmest osa inimese terviklikumast terviseloost.
Baasteenused ei ole seega eesmärk omaette ega lahenda veel kõiki terviseandmete kasutamise probleeme. Need on vundament, millele järgmised teenused ehitatakse. Ilma selle vundamendita on raske jõuda olukorda, kus tervishoiutöötaja näeb patsiendi kohta vajalikku ajakohast infot kiiresti ja arusaadavalt, ilma et seda peaks otsima eri dokumentidest või teistelt osapooltelt üle küsima.
Kui töötad tervise valdkonna infosüsteemidega, tasub juba praegu tähele panna
Kui oled tervishoiuteenuse osutaja IT-juht, arendaja või tegeled oma asutuses tervise infosüsteemidega, tasub TEHIKu Teabekeskusel juba praegu silm peal hoida. Patsiendi üldandmete teenuse kirjeldused ja juurutusmaterjalid on seal olemas ning järgmiste teenuste kirjeldused täienevad arenduste käigus.
